Alustades küünalde tegemisega ei olnud mul erilist aimu sellest, kui palju erinevaid vahasid olemas on, mis vahe on naturaalsel vahal ja parafiinil ning miks võiks ka küünal minu keskkonnas olla võimalikult puhastest materjalidest. Ma ei pööranud kunagi erilist tähelepanu parafiinist küünalde algmaterjalile – olin küll kuulnud kunagi, et need on nafta baasil, kuid kahjuks oli see ajapikku ununenud. Kodus põles küünal, mis mul parasjagu olemas oli.
Täna valin ma teadlikumalt, millisest algmaterjalist minu küünlad tehtud on ning seda peegeldavad ka MuHetk lehel pakutavad sisustuselementidest leegikandjad. Muidugi ei viska ma prügikasti muust materjalist küünalt, mis näiteks kingituseks tuuakse, aga kindlasti jääb see ootama mõnda hetke, kui mul kodus enda tehtud naturaalset küünalt ei peaks olema.
Hetkel olen valinud teha küünlaid sojavahast, kuna see on keskkonnasõbralik vaha, mida saadakse taastuvast loodusvarast ehk sojaubadest. Sojavaha tehakse hüdrogeenitud (keemiline protsess, mille käigus lisatakse vesinikuaatomid õlile, et saavutada tahkem konsistents) sojaõlist, mis on looduses täielikult biolagunev.
Naturaalsed (ilma lisatud värv- ja lõhnaaineteta ning naturaalse puuvilla või puidust tahiga) sojavahaküünlad ei eralda põledes tahma ega muid kahjulikke aineid. Seevastu parafiinküünlad on valmistatud nafta kõrvalsaadusena, mis toodab põledes tahma ja eraldab õhku kantserogeenseid aineid nagu tolueen ja benseen, mille sisaldus on muidugimõista väga väike, kuid siiski olemas.
Sojavaha on loomult väga pehme ja madala põlemistemperatuuriga, mis võimaldab anumasse valatud küünaldel põleda pikemalt, kui tavaline parafiinist küünal. Vormiküünalde puhul varieerub põlemisaeg sõltuvalt vaha laialivalgumise kogusest – mida kiiremini küünlavaha laiali voolab, seda kiiremini saab kahjuks kauni vormiküünla põlemisaeg otsa – seetõttu ongi sojavaha vormiküünlad esmajärjekorras sisustuselementideks, mida saab otseloomulikult ka põletada. Selleks, et valmistada piisavalt tahkeid vormiküünlaid, peab sojavahasse lisama väikses koguses mõnda looduslikku tugevdajat – MuHetk sojavaha hulka on lisatud enamasti küllastunud ja küllastumata taimseid lipiide – triglütseriidid, diglütseriidid ja monoglütseriidid.
Lisaks on sojaküünalde loomupärane neutraalne piimakarva valge toon selline, mis sobib igasse interjööri ning meeldivalt pehme lõhn ei tohiks kellelegi vastukarva olla.
Sojavaha kasutamise teeb väga meeldivaks ka asjaolu, et sattudes soovimatule pinnale, tuleb see sooja vee ja pesuainega pestes hõlpsasti maha.
Sojavaha ajalugu on aga alles lapsekingades võrreldes näiteks mesilasvaha küünaldega, mida valmistati juba iidsetel, küünalde ajaloo algusaegadel, kuid mis on tänapäeval suhteliselt krõbeda hinnaga. Sojavaha leiutati alles 1991 aastal, et anda taskukohasemat alternatiivi kallile mesilasvahale. Samas on sojavaha teiste taimsete vahade võrdluses pigem kallim oma veidi kallima ja kvaliteetsema tooraine tõttu. Sellest hoolimata ei soovi ma viidata, et rapsi- või kookosvaha oleks kehvem valik naturaalse küünla valmistamiseks. Küll, aga oleks palmivaha valides mõistlik pöörata tähelepanu selle kasvatamise keskkonnasõbralikkusele.